Taagepera loss Valgamaal Tõrva vallas on üks Eesti silmapaistvamaid juugendstiilis mõisahooneid. Künkal kõrguv asümmeetriline hoone koos 40 meetri kõrguse torniga on Mulgimaa ja Lõuna-Eesti tuntumaid vaatamisväärsusi. Siin on ülevaade lossi ajaloost, arhitektuurist ja sellest, mis hoones täna toimub.
Vaokülast Taageperaks
Taagepera mõis (saksa keeles Wagenküll) oli rüütlimõis vanas Helme kihelkonnas. Saksakeelne nimi tuleneb vanast eestikeelsest kohanimest Vaoküla, mis on kirjas juba 1509. aastal kujul Wafencul. Mõis rajati tõenäoliselt Liivi sõja eel, umbes 1550. aasta paiku. Tänapäeval jääb kunagine mõisakeskus Taagepera külla Valga maakonnas.
Esimesed omanikud olid Rehbinderid, kelle käes mõis püsis Poola ja Rootsi ajal kuni 1674. aastani. Siis müüs Wilhelm Christoph von Rehbinder selle 9900 taalri eest maanõunik Otto von Stackelbergile. Just Stackelbergide järgi sai mõis oma eestikeelse nime: August Wilhelm Hupeli 1782. aasta “Topograafilistes teadetes” on see kirjas kujul Takelberge ning Ludwig August Mellini 1797. aasta Liivimaa atlases kujul Tagaper.
Stackelbergide ajal, eriti 18. sajandi lõpukümnetel, elas mõis üle esimese tõusuaja. Pärast Põhjasõda 340 inimeseni kahanenud rahvaarv kasvas taas üle 800. 1782. aastal oli mõisas ainuüksi teenijaid 61: kammerteenrid, toatüdrukud, kokad, tallimehed, kutsarid, jäägrid, aednikud ja pesunaised.
Strykide aeg
1796. aastal pantis major Otto Fabian von Stackelberg mõisa 105 000 hõberubla eest 90 aastaks Friedrich Joachim von Oettingenile, kes laskis selle aga pankrotti. 1819. aasta novembris ostis Taagepera Riidaja mõisnik Bernhard Heinrich von Stryk. Westfaalist pärit Strykid kuulusid Liivimaa rikkamate mõisnike hulka – Bernhard Heinrichile kuulusid lisaks Riidajale ja Taageperale ka Suure-Kõpu, Tihemetsa ja Kärsu mõis ning umbes 3800 talupoega.
19. sajandi teisel poolel oli Taagepera üsna keskpärane mõisamajand. Härrastemajaks oli ühekorruseline puithoone ning ka paarkümmend kõrvalhoonet olid enamasti puidust. Mõisal oli 6848 tiinu maad, telliselööv, saeveski, kaks jahuveskit ja meierei ning igal aastal 6. septembril peeti Ala kõrtsi juures suurt laata.
1904. aastal hävis vana härrastemaja tulekahjus. Alates 1886. aastast mõisa rentnikuna pidanud Hugo von Stryk laskis selle asemele ehitada uue juugendstiilis maja, kuid ka see põles mõne aasta pärast maha. 1909. aastal kinkis isa Bernhard von Stryk 370 000 rubla väärt mõisa Hugole. Hugo ja tema poja Percy von Stryki käes jäi mõis 1919. aasta maareformini.
Otto Wildau juugendloss
Uue peahoone projekteeris Berliinist pärit arhitekt Otto Wildau (1873–1942), kes oli asunud Liivimaale alles 1903. aastal ja avanud Riias oma büroo. Ehitus kestis 1907–1912 ning Taagepera oli talle omamoodi proovitöö. Hiljem projekteeris ta ka lähedal asuvate Holdre ning Läti aladel asuva Karki mõisa peahooned. Arhitektuuriloolaste hinnangul on Taagepera loss üks Baltimaade juugendarhitektuuri tippe; Juhan Maiste on kirjeldanud selle arhitektuuris “juugendile iseloomulikku ekstravagantsust, arhailist rustikaalsust ning romantilist ekspressiivsust”.
Hoone liigendatud fassaadi ilmestavad kaks suurt viilu ja läänetiival kõrguv sihvakas 40-meetrine ümartorn. Kõige efektsem on põhjafassaad ovaalse rõdu ja idatiiva nurgal asuva pääsupesa meenutava ripptornikesega. Sokkel on laotud suurtest maakiviplokkidest ning sissepääsu rõdu toetavad üle kolme meetri kõrgused graniitsambad. Katus oli algselt Belgia kiltkivist, praegu on hoonel plekk-katus, kuid kiltkivi on säilinud kahel juugendlikul väravaehitisel. Interjööris on keskne võlvitud kaminasaal. Eeskujudena on toodud eelkõige Soome arhitektuuri, näiteks Eliel Saarineni, Herman Geselliuse ja Armas Lindgreni Hvitträski villasid ning Usko Nyströmi Valtiohotelli Imatral.
Sanatooriumist hotelliks
Mõisahoone sai 1919. aastal Vabadussõjas kannatada. Pärast võõrandamist rajati sinna 1922. aastal tiisikushaigete sanatoorium. 1930. aastate lõpus valmis lossi kõrvale Alar Kotli projekti järgi funktsionalistlik sanatooriumihoone. 1933. aastal kujutati Taagepera sanatooriumi hoonet tuberkuloosivastase võitluse postmarkidel ning uus mark mõisaga ilmus 2006. aastal. Tervishoiuasutus tegutses hoones 2000. aastate alguseni. Seejärel läks loss eraomandisse ning 2003. aastast tegutseb seal hotell koos restoraniga, mis kannab nüüd nime Wagenküll.
Säilinud ja osaliselt taastatud on ka mõisa hoonekogum: park ja alleed, piirdemüürid väravaehitistega, teenijatemaja, jääkelder, valitsejamaja, tall, kutsarimaja, moonakatemaja, karjakastell ning Õhne jõest paisutatud tiik koos vesiveskiga. Mõisa kalmistu asub pargi kirdeservas, peahoonest umbes 600 meetri kaugusel. Taagepera loss on ka osa Mulgimaa mõisateekonnast Hummuli – Tõrva – Ala – Taagepera – Karksi-Nuia – Abja – Mõisaküla.